2024 Autor: Harry Day | [email protected]. Viimati modifitseeritud: 2023-12-17 15:44
"Zuleikha avab silmad." Kõige võimsam raamat, millega taasavastasin enda jaoks ilukirjanduse, sest 7 aastat, kuna lugesin ainult professionaali.
Mind tabas üks episood, mis oli kogu süžee kontekstis üsna ebaoluline, kuid nii elav ja metafoorne, et vajus mu hinge pikaks ajaks.
30ndate algus. Tatari küla. Talurahva rahvastiku äravõtmise tipp. Peategelase abikaasa, väsinud, ebaseaduslikest väljapressimistest kibestunud või lihtsam öelda "haarangud" uue Nõukogude valitsuse esindajate kohta, ei taha kuuletuda ja kardab alati - paneb oma naise tükk suhkrut mürgiga leotama ja võtab tema sõna, et kui tulevad "punased", siis mürgitab ta hobuse ja lehma, et mitte midagi anda vihatud vaenlastele. Üldiselt polnud kangelannal aega lubadust täita, kuid kleiditaskusse jäi tükk mürgitatud suhkrut, mille ta unustas seoses kiiresti arenevate kohutavate sündmustega.
Edasi räägib autor peategelase ebainimlikest kannatustest. Tuttav maailm on kokku varisenud, sugulasi pole jäänud, ees on hirmutav tundmatu ja reaalsus on nii talumatu, et ta mõtleb surmale. Surmast kui vabastamisest. Parim, mis temaga juhtuda võib, arvestades reaalsust.
Ja nii leiab ta kogu selle õuduse keskel täiesti ootamatult oma kleidi ääre kaugematest nurkadest mürgist ligunenud suhkrutüki.
Ja ootamatult saab see surm, mida saate käes hoida, kangelanna ellujäämiseks võimas ressurss.
Kõige kohutavamatel testimise hetkedel, kui tundub, et jõudu enam pole - kobab ta seda tükki taskus … Ja iga kord otsustab ta uuesti oodata. Püüa elada veel üks päev.
Taskus lebamisest, nii armsast ja ligipääsetavast surmast on saanud väga väärtuslik, kallis ja märkimisväärne ese. Võimalusega oma surma kontrollida, saavutas kangelanna kontrolli oma elu üle.
Üsna sageli tuleb elus ja praktikas silmitsi seista tõsiasjaga, et alles elu ja emotsioonide põhjani jõudes leiab inimene jõu, surudes end sealt pinnale. Sest karta pole enam midagi. Sest enam hullemaks ei lähe ja inimene saab aru: "Ma võin alati naasta selle juurde, mis on, nüüd on aeg riskida. Kasutage võimalust elada. Sest kaotada pole enam midagi."
Kui inimene lakkab ootamatult kartmast enda jaoks midagi väärtuslikku kaotada, lakkab ta sellest sõltumast. Ta saab vabaduse. Valikuvabadus.
Suhte kaotamise hirm hoiab naise pikka aega sõltuvuses. Lubades taluda alandust, reetmist. Hirm tagasilükkamise ees ei võimalda end kaitsta, oma piire ega seada ühisele elule ja eelarvele piisavaid tingimusi. Hirm üksinduse ees osutub tugevamaks kui vabadus valida mitte destruktiivsesse suhtesse jääda. Allutades kogu elu oma partneri üle kontrolli, ennustades tema meeleolu. Samas kaotades kontrolli enda üle.
Hirm töö kaotamise pärast paneb sind taluma ülemuse türanni ja vastuvõetamatuid töötingimusi. Unusta nädalavahetus. Taluge kolleegide kadedat lobisemist selja taga.
Hirm vigade, negatiivsete hinnangute pärast teistele muudab võimatuks initsiatiivi, enda kohta deklareerimise. Tehke midagi, millest olen lapsepõlvest unistanud.
Lubades endale lahutuse, vallandamise ja vigade võimaluse, vabastame end seeläbi pidevast hirmust. Me vaatame talle otse silma, kirjeldades ja elame teda. Jah, see võib juhtuda. Seda tunnistades lakkame olemast oma piirangute pantvangid.
Kui me kartmisest väsime, paneme oma väikese mürgitatud suhkrutüki oma peopessa ja saame vabaduse seda kasutada, kui otsustame seda ise teha.
Soovitan:
Kui Kaua Gestaltravi Kestab Ja Mis Mälu Sellega Pistmist On?
Gestaltravi viitab keskmise tähtajaga psühhoteraapia tüüpidele ja kestab keskmiselt 10 kuni 50 seanssi, mõnel juhul kuni 60–120 tundi. Miks ei saaks kiiremini? Stabiilsed ja kvalitatiivsed muutused nõuavad stabiilseid ja tugevaid närvi (sünaptilisi) ühendusi.
SURM EI OLE NII HIRMU, KUI VÄIKE VÕI SURM VÕIB OLLA ILUS
Hoiatan teid, et selle teksti on kirjutanud minu alamisiksus "Elav, huvitatud inimene" ja sellel pole mingit pistmist alaisiksusega "Tõsine psühholoog" :) Täna hakkasin vaatama oma lemmik -telesarja "Ravi" (Patsiendid) viimast hooaega.
Surm, Vabadus, üksindus Ja Mõttetus Ning Kuidas Sellega Elada
Eksistentsialistid tuvastavad neli eksistentsi, neli paratamatust, neli ärevuse allikat: surm, vabadus, üksindus ja mõttetus. Surmaga on kõik enam -vähem selge: me kõik sureme ja see ei saa meid muretseda. Ka mõttetusega: me ei tea, kas meie elul on mõte?
Kas Haridusel Pole Sellega Mingit Pistmist?
Kui vanemad mind kasvatasid, oli ainult üks kasvatusstiil, mille ainus nõue oli lapse elus hoidmine. Ja see on ka kõik. Kui miski võiks mu vennad ja mind tappa - näiteks üritada rattaid garaaži katuselt alla langevarjude asemel vihmavarjudega -, siis olime keelatud.
Mis On Vanemate Sõnumitel Pistmist Minu Elu Tulemustega?
Kuidas saab meie elu tõhusus sõltuda lapsevanemate sõnumitest? Ja mis pistmist neil sõnumitel on? Ja mis need üldiselt on? Isegi selline laialt levinud vanemate filosoofiline kõnekäänd "sa oled loll!" võib mõjutada kõiki inimelu valdkondi.
