2024 Autor: Harry Day | [email protected]. Viimati modifitseeritud: 2023-12-17 15:44
Meie elu peamine duaalsus on minu arvates elu ja surma vastandamine üksteisele, samas kui need kaks olemit on pidevas dünaamilises koostoimes, täiendades üksteist. Elu ja surm, elavad ja surnud, ülestõusmine ja suremine, päev ja öö, valgus ja vari, oleme ühel või teisel viisil pidevalt nende kahe vastandpooluse muutuses. Praegu, seda lugedes, toimuvad teie kehas lagunemis- ja sünteesiprotsessid, mõnede rakkude surm ja teiste sünd, oleme tõelised ja metafoorselt nii elus kui ka surnud, ainus erinevus on domineerimises ühest protsessist (aga me teame, kes lõpuks võidab).
Probleemid algavad siis, kui me ei suuda leppida tõsiasjaga, et üks protsessidest domineerib meie tahte vastaselt (noh … justkui meie oma) ja meie, püüdes luua kontrolli protsessi, olukorra, olude jne üle jne. … selle protsessi kontrollimatu sukeldumise faas, mida me püüame kontrollida. Kukume jäneseaugust alla, hoiame käes porgandit ja kujutame ette, et see on meile küülik, ja kutsume teda porgandiga. See on tõesti kummaline, sest meile tundub üsna realistlik, et me hoiame kõike kontrolli all, oleme loonud sidemeid, lahendanud küsimusi, jõudnud kõrgustesse, oleme väga, kõige, kõige rohkem ja siin me tabame meie teadvuseta põhja väga raske ja püüda meie kompleksid ja vigastused, mis tormasid korpusest hulgi välja.
Elu ja surm tasakaalustavad meid. Peate neid endas tundma, peaksite neid kuulama, saate neile tähelepanu pöörata, sest need oleme meie, ainult dünaamikas, nagu elektroni lainefunktsioon. Kui ühes suunas on eelis, viib see ikkagi surmani. Ja see on kohutavalt hirmutav. Ja me tahame selle vastu võidelda, võidelda, põgeneda tema eest, tulistada, maksta ära, petta, kuid ei, see on lihtsalt meie ja kõik, mida me teeme, teeme seda iseendaga. Uppume alkoholi unustuse merre, suurendame sportimisega lagunemist, kurname end dieediga, pumbame üles ja lõhkame end ülesöömise kombel õhupallina, rikume ennast, rikume ennast, arvates, et säästame. Ja see on kohutavalt hirmutav. Ja pole aega peatuda ja tunda, kuidas protsessid meist läbi voolavad, kuidas aeg läbi naha imbub, kuidas meie meelt läbivad mõtted kaugelt meile tundmatust surmast.
Vana -Egiptuses olid jumal Ra ja jumal Osiris. Igavesti surev ja igavesti uuestisündinud Jumal Osiris sümboliseerib duaalsust ning Jumal Ra, igavesti särav ja õnnistav taassünnile, on meie vaim, meie elujõud suremas. See hetk on väga tähtis, sest see näitab meile suremise teatud arhetüüpset tähendust, nimelt seda, et suremisega sünnime uuesti, aga selleks, et uuesti sündida, peame surema. See on äärmiselt lihtne, kuid … kohutavalt hirmutav. Ja seal, kus need protsessid alateadlikult lähevad, näiteks juuste väljalangemise või naha ülemise kihi surma korral, on seal kõik korras ja niipea, kui hakkame mõistma tõsiasja, et me antud hetkel sureme, sukeldab meid võimsa paanika ja hirmu seisundisse, takistades meid uuesti sündimast. Ja siis ei tee me muud kui vastupanu oma uuestisünnile, surees lõpmatult kaua.
