Minu Valu, Armasta Mind

2024 Autor: Harry Day | [email protected]. Viimati modifitseeritud: 2023-12-17 15:44

Minu valu, armasta mind.

Stseen üks.

Üksildane rakk, kus ema istub valu, mille talle laps sündis, ja jättis ta ilma tavapärasest elust, s.t. illusioon, millele järgneb süütus. Ema kannatab ja tunneb end oma uue emapildi vanglas ning vangipidaja temas on laps. Lapsevangivalvur valvab ema valu, kontrollides nii ema, sidudes ta enda külge ahelatega kätel ja võtmetega vööl, millega ta heliseb, minnes üles kambrisse ja vaadates läbi ukses oleva piiluava, justkui vaadates ema hinge. Laps valvab ema valu, samal ajal kui ta ise saab lõpuks selles vanglas vangiks ja sõltub vangi elust, sest kui vang sureb, ei saa ta temaga koos olla ja teda piinata. Ema piinadest sai lapse jaoks ülevaataja töö tähendus, ajapikku sai temast sadist, näidates ema valule oma pseudorõõmu, et ta võib vabastada, sest tal on selline võimalus. Aja jooksul hakkas ema valu uskuma tema õnne tema vaikiva keeldumisega kadestamast tema õnnestumisi ja vihastamast nende demonstratsiooni peale. Olukord viib selleni, et ema valust saab valvur lapse üle, kellest saab vang omaenda vanglas ema üksiku valuraku kõrval. Ema valu muutus tuimaks ja kaotas võitlustahte, leppides tõsiasjaga, et ta sureb selles vanglas, mis lapsele ei sobi, sest siis kaotab ta kontrolli ja kiindumuse oma emaga. Ta on lukustatud selle olukorra lootusetuse ja ummikseisu lõksu ning ootab olukorra lahendamist ema valu surmaga ja siis ta, mitte tapja ega lüüa, lahkub vanglast või võib ka surra. Ta ei tea, mis on lõpp, ja ka ema valu vaikib, ei lase temast lahti ega tee ühtegi katset põgeneda või ise surra. Kõik läheb aeglaselt ja valusalt. Vang ja ülevaataja on vahetanud kohta ja nüüd piinab vang valvurit ja vaikib. Vahimees palub halastust, vihjates vangile, et oleks lahe surra, ja šantažeerib ema valu oma sooviga surra. Ema valu vaikib vastuseks. Tunnimees on piinatud.

Teine stseen.

Kõik saab alguse sellest, et laps otsib ema, et temaga mängida, ja läheb otsingutel ema häälele, mis sarnaneb närvilisele möirgamisele ja kaebustele eluga rahulolematuse kohta (neid kaebusi hakkab siis pomisema valvur läbi trellitatud akna kambrisse ema valule). Laps läheb hääle juurde ja siseneb majja, kus ema seisab peegli ees ja räägib seal oma peegeldusega. Ta lahkub tööle, mis talle enda sõnul väga meeldib, sest ta puhkab sellel ja see on tema jaoks reis vanglast, kus elavad tema vanemad (esivanemad, perekond, kus ta kasvas), vabadusse., ja milles ta on sunnitud nende kõrval elama, on tema (tema tunded ema vastu). Ta lahkub ja laps jääb majja üksi, ta vaatab peeglisse, kuhu ema varem vaatas, ja näeb, kuidas peeglisse ilmus "läbi vaateklaasi" seinaga ümbritsetud seina kujul, näiteks üksildane rakk ja selles udus istub tema ema, tema peegeldus ja tema valu … Nii sisenevad üksikkamber, vang ja vangivalvur.

Kolmas stseen.

Kõik algab lapse armastusest ema vastu ja soovist temaga mängida (enese tundmine). Ja ta hakkab mängima emaga, kes jäi, s.t. koos ema valuga püüab ta teda elustada, tundes, et ta on surnud hingeosa, ta räägib talle uudiseid ja räägib, mida ta tahab teha ja kuidas mängida. Aja jooksul näeb poiss, kui mõttetud on tema katsed udust valu välja tõmmata, ja ta ise näeb, et ei taha udus ema juurde minna, ning harjub peegli juures oleva vaatleja rolliga.. Siis areneb see tema eksperimendiks emale valu tekitamiseks (valu emale), kuna ta teeb kõik, et teda ärritada, stimuleerib see teda selliseid tegevusi edasi tegema. Sellest saab vangla, kus täiskasvanud poiss (Peter Peni, Carlsoni kuju) piinab oma ema ja näägutab end. Ta hakkab aru saama, et on vanglas tema pärast, kuna ta ei taha temaga välja minna ja temaga mängida, ja see teeb ta vihaseks. Siis väsib ta oma vihast ja väsib valvurist. Siis hakkab ta aru saama, et ta ise on saanud vangiks ja palub juba ema valust halastust, et ta vabastada. Ta ei usu teda, ta tunneb, et ta tunneb tema ekslikkust selles, et ta ei saa teda maha jätta, sest ta ise on siin ülevaataja ja see vihastab teda veelgi. Ta ootab, kuni naine sureb, kopeerides tema vaikivat vaikust ja igavat istumist. Ta eeldab, et naine sureb esimesena, naine ootab, et ta lahkub ja jätab ta endast vabaks (fantaasia vabaneda süütundest lapse ja tema ema ees). Mõlemad vaikivad.