Karda Valu Ja üksindust

Video: Karda Valu Ja üksindust

Video: Karda Valu Ja üksindust
Video: Сказка о потерянном времени (сказка, реж. Александр Птушко, 1964 г.) 2024, Mai
Karda Valu Ja üksindust
Karda Valu Ja üksindust
Anonim

"Öeldakse, et homme sajab lund."

Kunagi oli üks mees ja tal oli oma huvitav lugu, millega ta abi palus. Lugu oli segane ja natuke müstiline, sügav ja haavav.

Reisid ja seisakuperioodid, sügavad mõtted ja pealiskaudsed otsused, päevavalguse ilu ja ööpimeduse imetlemine, kõik oli meie kangelase elus põimunud, igal asjal oli tema elus oma koht.

Kord istus ta kohvikus ja mõtles, miks ta on nii üksildane ja miks teda just see üksindus nii palju piinab, mis temas on, mis tema tähelepanu temale hoiab, miks on üksindusega nii raske leppida ja mõista, et me ei jõua kuhugi, me ei pääse temast eemale. Autode haagissuvilad sõitsid aknast välja ja puding taldrikul sai otsa, kohv oli juba ammu jahtunud. Mõtteid oli palju ja kõik taandusid samale asjale. Ärevusse, mis teda vääramatult haarab, neil hetkedel, mil ta ei näe võimalust oma igatsust ja kurbust maailmaga jagada. "Mis mind nii väga muretseb?" küsis ta endalt. Kohvikus istudes ja seina ühte punkti jõllitades mõtles ta, püüdis end üle kanda hetke, mil see kõik algas, kui ta hiljuti jälle tundis endal tühjuse külma hingeõhku, imedes endasse jäist õhku. Möödunud päevade sündmusi vaimselt tagasi kerides viidi ta alguse hetke, mil ta viha ja kire hoogul moraalsete kahtluste käes võitles. Hirm ümbritses ta hinge ja mõistus alistus vihale. Suutmatus ülesannet täita, täpsemalt soovimatus seda täita ja suur soov saada talle kuuluv tasu. Mis valitseb tema üle, "tahan" või "pean". Need kaks titaani kaevasid kogu oma hinge viimastel päevadel peetud sõdadega. Nad võitlevad tema elu areenil ja keegi ei taha järele anda ning vihane patriits nõuab ühe neist surma, ainult ta ei taha otsustada, kelleks see saab. Ja nii tekib ärevus, ärevus valiku tegemise hirmust, sest meie kangelane ei taha valikut teha.

Ärevus. Ta oli juba ammu broneerinud toa tema mugavas hotellis. See ei ole sviit, ärevus kardab liiga palju avalikkust, see hõivab hubase toa vaatega naabermaja seinale. Ta oli juba ammu tahtnud teda välja tõrjuda, kuid naine naasis uuesti hotelli teistsuguse maski all ja asus alati elama samasse tuppa, tema hinge keskele.

Lõpetamata töö. Mis on tema suur tugevus meie kangelase üle. Miks on sellel teostamatuse faktil tema üle nii suur võim?

Ta istub endiselt kohvikus. Ümbritsevad inimesed vaatavad aeglaselt üksteisele otsa ja räägivad juhuslikult. Ta lahustub selles segaduses, ta ei ole nendega, ta on nüüd väga kaugel. Mõtted viivad ta sarnastesse olukordadesse, kui ta oli valiku ees ja isegi mitte valik, vaid uus piir, uued silmaringid ja ta pidi nende juurde minema. "Vajad?" Katkestas ta oma mõtted. "Kellele seda vaja on?" Kellel on vaja see uus ja uus piir ületada, kuhu ta läheb pärast iga sellist verstaposti ja mis temaga siis juhtub? Selgub, et teatud etappi jõudes seisab meie kangelane silmitsi teise, eelmistele sarnase joonega, vaid veidi kõrgemal, ja just sellel ta külmub. Tardub õudusest, et ta ei suuda sellest üle saada. Mitu korda nägi ta pilti olümpiamängudest. Ratsasõitjate konkurents tõkete ületamisel ja iga kord oli õnnetu džoki, kelle hobune maha viskas, ja ta jooksis minema. Areenist eemal, uutest tõketest kaugemal, ilmselt seetõttu, et temal, hobusel, pole seda tegelikult vaja. Nii peatus ta teise tõkke ees ja mõte tungis ta ajju. "Ma ei saa!" Väga ratsionaalne mõte, mille taga peitub irratsionaalne seletus - "Miks mul seda vaja on?" Ja siis hirm, ärevus, paanika.

Ja selle tulemusena üksindus ja tühjuse tunne.

Kuidas ühendada tühjuse ja paanika tunne järgmisest piirist? Ilmselt hetkel, mil tunned kas oma jõuetust või kõige toimuva mõttetust, kui ratsionaalne langeb põlvili üksikisiku teadvusetu tõe ees, kui kõik saladus saab selgeks ja saade "Teadvusetu hääl" tungib sisse meie teadlik raadioõhk, teadustaja, kellega tuttaval häälel rahulikult talle öeldakse, et see pole sugugi see, mida ta tahtis, kui raadio külge klammerdudes noogutab meie kangelane heakskiitvalt pead, siis saab ta äkki aru, et on taas see algpunkt, kus pole midagi. Alguses on ta üksi ja tal tuleb jälle samm edasi teha ning ta on jälle liikumissuuna valikuga üksi. Ja jälle on ta üksi ja keegi ei aita teda.

Raadio hääbub järk -järgult ja ta kuulab uuesti kohvikus olevat müra. Inimesed tahavad nii palju, et neid kuulda võetaks.

On hirmutav olla hobune, kes ületab takistused ja tõkked ilma põhjuseta. Õudne on aru saada, et sa tõesti ei vaja seda. Kurb on tõdeda, et kuldmedal läheb džokile, mitte hobusele.

Mis on valiku tegemise ning oma tõeliste väärtuste ja vajaduste äratundmise probleemi taga, on eelseisva aja küsimus. Nüüd istub meie kangelane mõnda aega kohvikus ja vaatab seina ühte punkti, siis tõuseb üles ja lahkub. Mida ta kaasa võtab? Natuke kurbust ja kurbust, natuke üksindust ja ärevust, natuke pudingut ja kohvi. Kõik on iseenesest, kõik on iseenesest.

Soovitan: