2024 Autor: Harry Day | [email protected]. Viimati modifitseeritud: 2023-12-17 15:44
Kui lahe on vahel maha istuda ja midagi sellist lõigata. Avage aeglaselt kanalid ja liigutage lihtsalt sõrmi ja silmi, kandes tähenduse edasi millelegi, mis seda koormat kanda suudab.
Ilu.
Mitte nii kaua aega tagasi märkisin, et see on ilus. Vaadake otse minu ette ja vaadake, mida ma näen. Märka ilu ja ära püüa seda haarata, märka ja koheselt lahti lasta, ära hoia seda oma visa pilguga. Vabastada ilu, et saada ise vabaks ja näha, kui ilus see tegelikult on - mitte seista vastu minu kõrval oleva teise vabadusele.
Rahulikkus.
Hingake endast välja ja tunnetage oma kopsudes seda vaakumit, mis ei talu tühjust ja kutsub õhku tagasi koju. Õhk on minu vang ja kui see vabaks läheb, tunnen endas kergust ja tühjust. See hetk on oma õuduses nii hämmastav, et tekitab minus rahulikkustunde, nagu oleks "kõik läbi, siin see on, vaikus", aga miski minus pahandab ja mu kopsud tungivad ümbritsevasse vaikusse oma sunniviisilise jõuga, täites mind kellegi teise tühjusega. Justkui mu rahulikkus saabuks hetkel, kui vabanen kellegi teise omast, mis pole minu omaks saanud, hingake välja ja ma olen puhas, olen tühi, olen vaba. Hinga sisse ja ma olen jälle tühi. Rahulikult, hinga, hinga, hinga välja.
Müra.
Helid ütlevad mulle, et ma pole üksi. Kas ma leian täielikus vaikuses kogu oma mina? See on küsimus ja see kõlab nagu pulss mu peas. Mõnikord soovite, et kõik oleks vaikne, ja mõnikord soovite kuulata suminat, et teada saada, et kõik on korras. Heli on laine. Laine kannab energiat ja vaikuses lülitan end millegi muu juurde, mis mind toidab. Vaikselt võin avada oma salajase mootori, vaikse karje, mis puhub orkaanina kõik universumis minema. Kas see vaikne hääl ütleb mulle sama, mida ma kuulen? Ma kuulen nende helides midagi muud. Nii kõlab hing, kellelegi kuuldamatu, kuid nii, et laseb katuse maha.
Raskusaste.
Mis see üldse on? Eile oli raske, täna on lihtne, kuhu kadus kaal ja kust tuli kergus? Raskusastmest on raske rääkida. Ma tunnen seda kui midagi olematut oma tundemaailmas, s.t. kui mul on raske, ei tunne ma, et see on minu jaoks lihtne või "võimalik". Vastupidi? Võib olla. Mul pole millestki kinni haarata, see kontseptsioon purustab ja kui puuduvad semantilised toed teostatavate tunnete näol, siis purustab see kõik, kaotan sideme objektiga. Raskus on justkui passikontroll tähendusega piiril, kui selget fotot pole enda kujutises näha, siis on teadlikkuse piir suletud, rangus purustas mind.
Saag lõikab, kui teda juhib puu otsa vaatava inimese käsi.
