Juhtum Psühhoteraapia Praktikast: Kas Terapeut Peaks Psühhoteraapia Ajal Oma Elule Tähelepanelik Olema?

2024 Autor: Harry Day | [email protected]. Viimati modifitseeritud: 2023-12-17 15:44

Hetkel kasvatab ta üksi kolme last ja üritab uue mehega suhteid luua, mis samuti ei ole väga lihtsad ja sarnased kõigi eelnevatega. Tegelikult olid nende suhete tegelikud tüsistused need viimased piiskad, mis tõukas V. psühhoteraapiat otsima

Üsna pikka aega kirjeldas V. mulle üksikasjalikult oma suhetes esinevaid raskusi. Loo sisu sisaldas üsna palju traagilisi episoode, mis muudel asjaoludel võivad tekitada palju kaastunnet, haletsust ja võib -olla isegi valu. Kuid peaaegu kogu V. loo jooksul olin pigem mõtetes ja fantaasiates omaenda elu kohta ning mõtlesin tühistele sündmustele.

Kogedes perioodiliselt ebamäärast süütunnet, püüdsin tahtejõu mõjul taastada kontakti V -ga, kuid suutsin seda teha vaid paar minutit, pärast mida sukeldusin taas "isekalt" väikeste asjade kogemustesse minu elust. Ilmselt oli V. ignoreerimise kalduvuse tõsidus üle jõu. Peatudes selles protsessis ja naastes kontaktiga V.ga, tabasin end tema loo suhtes selge ükskõiksusena. Kogemus oli minu jaoks raske ja isegi kohati piinav. Mulle tundus julm ja mitteökoloogiline sellest V.-le teatada. Jooksin peas võimalike sekkumiste üle, mis võiksid sellises olukorras kasuks tulla. Mõne aja pärast, olles naasnud V.ga kontakti, tabasin end arusaamast emotsionaalsest segunemisest ükskõiksusest, mis oli juba mõnda aega eksisteerinud, ning ilmunud uuest üsna väljendunud halastusest ja ärritusest. Lisaks tundsin selgelt, et ma ei ole väga sobiv kogu tegelikus teraapiasituatsioonis, mille tema lugu seni määras. Sellegipoolest otsustasin usaldada kokkupuutel tekkinud nähtusi ja panin need V -ga kontakti. Vastuseks puhkes ta nutma, tundis end tarbetuna, hüljatuna ja hakkas tundma minu vastu tundeid, meenutades üllatavalt oma kogemusi varasematest suhetest abielud. Olukord, mis tundub meenutavat tupikteed, millest praegu väljapääsu polnud.

Pinge püsis mõnda aega, mille peale V. ütles: “Miks on mind nii lihtne ignoreerida?!”. Vastasin, et mul on raske olla olukorras, mis sisuliselt eeldab vajadust minu, minu hoolitsuse järele ja vastavalt sisetundele - nii minu kui ka V. enda - leian end täiesti tarbetuks. Selline avaldus üllatas V. -d väga tema ootuste mittevastavuse osas minult kui inimeselt, kes on võimeline talle leevendust tooma, ning minu vajaduste ja soovide puudumisest. Palusin V. -l mitte piirduda sellise avastuse realiseerimisega, vaid püüda kõik selle ummikseisu komponendid minuga kokku puutuda. Teisisõnu, ma kutsusin teda ütlema mulle mõlemad fraasid: "Ma vajan sind tõesti!" ja "Mine ära, ma saan ise hakkama!" On aeg mind üllatada - oleme selle katse suhtes kohanud märkimisväärset vastupanu. Mõne aja pärast lausus V. sellegipoolest need fraasid välja ja juba esimeste sõnade peale värises ta hääl ja kurgus tõmbusid krambid. Järsku tundsin vastuseks teravat piinavat valu, mida ütles V. Ta vaatas mind märgade, põletikuliste silmadega ja tunnistas, et tema jaoks on sama talumatu ära tunda kellegi vajadust ja teiste tagasilükkamist. Ütlesin, et tunnen talle kaasa ja usun, et tal on ilmselt selleks head põhjused. V. hakkas rääkima, et keegi pole temast kunagi päriselt hoolinud. Meie kontakti täitis väljakannatamatu valu, kuigi tundub, et sel hetkel suutis ta taluda märkimisväärset kogemuste intensiivsust. Palusin V. -l isiklikult oma valust rääkida. See lugu erines oluliselt sellest, mida kuulsin seansi esimestel minutitel - see oli põhjalikult küllastunud mitte ainult sõnadega, vaid ka nende sõnade kogemusega.

Samas kogesin V. selgelt iga südamerakuga. V. rääkis vestluse käigus, et ta räägib praegu, nagu oleks ta esimest korda elus saanud õiguse oma kogemustele, vajadustele, tunnetele ja fantaasiatele. Soovitasin V. -l ühendust võtta, mitte üritada sellest põgeneda (kiusatus minuga kokkupuutest põgeneda väljendus väga V -s) ja olla praegu väga tähelepanelik selle suhtes, mida ta praegu, just sel hetkel seanss, vajadused. V. ütles, et on sellest seansi viimasest osast juba palju saanud ja tal pole enam midagi vaja. Juhtisin tema tähelepanu sellele, kas see sõnum mulle ei ole tagasipöördumine samasse olukorda, kus osutub väljakannatamatuks midagi soovida. V. pisarsilmil kinnitas, et tahab siit põgeneda. Vastuseks minu ettepanekule ennast nüüd kuulata ütles V., et tal on põletav häbi arusaamast, et ta vajab kontakti teise inimesega.

Tänasin V. -d julguse eest, millega ta minuga sellise märkimisväärse stressi kaudu suhtles. Samas lisas ta, et tal on õigus oma soovidele. V. ütles, et on mulle väga tänulik selle eest, et esimest korda elus sain loa oma soovide täitmiseks ja tunde eest, et need on siin maailmas kellelegi teisele olulised.

Mürgine häbi muutus emotsionaalseks piinlikkuse, tänulikkuse ja hämaralt realiseeritud soovide kokteiliks. Sel hetkel istung lõppes. Järgnevatel kohtumistel edenes V. järk -järgult enam -vähem edukalt oma soovide teadvustamisel, paljastades vajaduse hoolitsuse, äratundmise, vabaduse järele. Teraapia keskmes oli protsess, mille käigus kujundati V. võime väljendada oma soove selgelt sõnastades kontakte teiste inimestega.