Freudi Klassikalise Psühhoanalüüsi Põhimõisted Ja Sätted

Video: Freudi Klassikalise Psühhoanalüüsi Põhimõisted Ja Sätted

Video: Freudi Klassikalise Psühhoanalüüsi Põhimõisted Ja Sätted
Video: freudi saltando al vasio 2024, Mai
Freudi Klassikalise Psühhoanalüüsi Põhimõisted Ja Sätted
Freudi Klassikalise Psühhoanalüüsi Põhimõisted Ja Sätted
Anonim

Alustades teaduslikust ja bioloogilisest arusaamast inimesest, lähtus Freud oma teoorias külgetõmbe mõistest, mida ta mõistis kui nähtust, mis asub füsioloogilise ja vaimse piiril. Täpsemalt, klassikalises psühhoanalüüsis mõistetakse külgetõmbe all vaimset ideed ärritustest, mis tekivad pidevalt kehast, põhjustades sisemist pinget, mis nõuab lõõgastust, mida psüühika tajub naudinguna.

Nälg, janu, unisus, sugutung, valu vältimine jne. võivad olla draivide näited.

Freud pidas neid mittevajalikuks hoolikalt klassifitseerida ja jagas need ühelt poolt seksuaalseteks ajenditeks ja ajab "mina" ning teiselt poolt elutungiks (Eros) ja surmatungiks (teda nimetatakse mõnikord Thanatos, kuigi Freud ise kunagi ei kasutanud).

Sõitude "mina" all mõtles Freud seda, mida me tänapäeval oleme harjunud nimetama "enesesäilitamise sooviks". Vastupidiselt mõiste "seksuaalsus" intuitiivsele selgusele annab Freud sellele üsna laia ja konkreetse tähenduse. Tegelikult tähendab seksuaalsus psühhoanalüüsis igasugust kehalise naudingu soovi, mis esineb inimesel sünnist alates ja on olemas kogu tema elu kuni tema surmani. Seega on laps alates imikueast kuni puberteedi lõpuni juba seksuaalne olend.

Lapselik (infantiilne) seksuaalsus erineb aga lapse vastavate arenguetappide psühholoogiliste ülesannete iseärasuste ja füsioloogilise ebaküpsuse tõttu täiskasvanute seksuaalsusest oluliselt. Erinevatel arenguetappidel domineerivad selles muud viisid, kuidas rõõmustada. Seksuaalne külgetõmme on alati suunatud objektile, mis võib olla ka osa teie enda kehast.

Lapse esimesed seksuaalsed objektid lisaks oma kehale on tema vanemad või nende asendajad. Sõltuvalt sellest, kuidas need täiskasvanud lapsega suhtuvad, võib talle tunduda, et kas tema instinktid on üldiselt rahul või mitte, või on liiga rahul.

Rahulolematuse seisundis kogeb laps ärevust, millega ta saab aga hakkama saada, näiteks tänu sellele, et järk -järgult ilmub tema psüühikasse pilt vanematest, kes ühel või teisel viisil ilmuvad ja rahuldavad tema vajadus. Igal lapse arenguetapil on oma iseloomulik ärevuse ületamise mudel. Kui see ärevus oli ülemäärane või isegi traumaatiline, toimub fikseerimine sobival etapil, st. tulevikus kasutab selline laps ja seejärel täiskasvanu oma ärevuse ületamiseks sellele lapsepõlve arenguetapile iseloomulikku mudelit.

Omakorda muutuvad varajased seksuaalsed ihad teatud hetkel teadvusele vastuvõetamatuks, kuid kuna vaimses elus ei sure midagi, ei kao need jäljetult, vaid on "allasurutud", st. muutuda teadvusele kättesaamatuks, teadvusetuks. Teadvuseta seevastu toimib naudingu põhimõtte järgi, mida ta püüab täielikult ja kohe saavutada, seetõttu püüavad sellised teadvuseta soovid pidevalt tungida teadvusse ja leida oma rahuldus.

Kuid teadvus peab sellisele läbitungimisele vastu, kuna see täidab ülesannet kohandada soove reaalsuse nõuetega ning eraldab üksteisest teadlikud ja alateadlikud soovid. Ja alateadlikud soovid peavad väljapääsu tegema ringristmikul, leides end asendajana, sümboolsena. Ja kuna selline teadvuseta soov jääb endiselt rahuldamata, tuleb see ikka ja jälle tagasi sümptomi kujul, millega klient pöördub psühhoanalüütiku poole.

Psühhoanalüütiku ülesanne on "dešifreerida" sümptomi taga olev teadvusetu soov ja viia see kliendi teadvusse, kes suudab seda teadlikult kontrollida. Klassikaline psühhoanalüüs eeldab, et sümptomi abil püüab teadvuseta soov, kellel puudub juurdepääs kõnele, end justkui väljendada.

Kui see on väljendatud, pole tal enam vaja sümptomi kujul teadvusele naasta. Lisaks hävitatakse varem teadvuseta surutuna mõistmise käigus patoloogiline mudel, mis korraldas kliendi elu. Fakt on see, et inimese psüühikas domineerib superdeminismi põhimõte, s.t. individuaalsed vaimsed nähtused on ette määratud paljude teiste nähtustega, mis on väga lähedases suhtes. Ja isegi siis, kui inimene teeb teadliku ja ratsionaalselt põhjendatud otsuse kõige rohkem, kuid see pole ka nii, on teadvuseta kalduvuste osa temas ikkagi teadvuse osa üle oluliselt suurem. Ja sellise alateadliku osalemise olemuse määrab kindlaks mudel, mille kaudu sellise inimese alateadlikud soovid realiseeruvad sümboolsel kujul ja kuidas tema teadvus on nende eest kaitstud. Selliseid kaitsemudeleid ja -vorme nimetatakse "vaimseteks kaitsemehhanismideks".

Klassikalise psühhoanalüüsi kõige olulisem saavutus on kliendi intrapsühhilise reaalsuse avastamine, mis ei pruugi kattuda tema tegeliku reaalsusega. Püüdes teadvusse tungida, võivad alateadlikud kalduvused inimese mälestusi ja ideid oluliselt moonutada.

Näiteks lapsepõlves võib klient saada isalt ühe laksu, kuid see võib talle nii valus olla, et ta ütleks enesekindlalt analüütikule, et tema isa on väga karm, ja karistas teda julmalt. Teadvuseta võivad aga muutuda mitte ainult seksuaalsed soovid, vaid ka endale või teistele suunatud agressiivsed soovid.

Freud uskus, et inimesel on surmajuhtum, mis on agressiooni alus. Lõppude lõpuks on kõigi sisepingete täielik puudumine võimalik alles pärast surma.

Soovitan: