Küsimuste Esitamine On Nii Raske. Neile On Nii Mõttetu Vastata

2024 Autor: Harry Day | [email protected]. Viimati modifitseeritud: 2023-12-17 15:44

Küsimuste esitamine on nii raske. Neile on nii mõttetu vastata

Nii raske on võidelda kellegagi, kellel pole käsi ega jalgu, kelle välimust ei saa te miljoni teise vahel eristada, kellegagi, keda te ei näe, vaid ainult tunnete. Seal on nii palju hirmu ja ärevust, nii vähe julgust ja lootust. Selle vaenlasega on nii julge vestlusesse astuda, nii aeglaselt käivad läbirääkimised rahu üle, lootuses duelli positiivsele tulemusele. Diplomaatia on jõuetu, kirurgi skalpell lõikab veel paranemata haava tagantjärele. Nähtamatust haavast voolab valu ja üksindustunne, sidemesse on tunginud igatsus ja depressiooni halo ümbritseb mind peene impotentsuse lõhnaga. Mul on nii raske aru saada, et olenemata minu pingutustest ei suuda ma kunagi aru saada, kuidas ja kus toimub minu viimane lahing ja kas see üldse toimub.

Depressioon ja ärevus, kinnisideed ja sundmõtted, hirm ja vihkamine mu peas. Igatsus ja häbi, süütunne ja üksindus. Kuidas ma saan neid oma tahtejõuga ületada, kuidas panna nad lahkuma oma hinge kallastelt ja minema sinna, kaugemale oma taju horisondist, nii et ma ei tunneks enam kunagi, et kui ma lähen kaldal langenud lootuste obeliski juurde lohutamatut unenägude merd, vaatasin loidalt üles ja oleksin näinud ainult monumendi kajakatega kaetud betoonpiiki. Kes teab sellele küsimusele vastust? Kes kannab endas neid meie elu rangeid tõdesid ja püüab lõputult neoonlambi valguses neile senti müüa. Gene lendas Egiptusesse juba ammu.

Iga kord, kui näen klienti enda ees, tardun alati ootama midagi nii uut ja põnevalt tohutut, midagi, mis valgustab pimedat metsa, millel on palju teid, ja valgustab nagu tuletorni tala teed kõndimine. Iga kord, kui loodan, et midagi juhtub, võin oma kätesse haarata lootusesädeme ja tagastada selle särava sädelusega, mis soojendab teid pisut paremini kui paberist tass teed.

Võib -olla oleme alati petetud. Alati ja kõiges ning põhiolemus on ainult praktikas veenduda, et meie individuaalne illusioon võib aidata meil mõista toimuva tähendust. Dieedid ja religioonid, elustiil ja hoiakud, mustrid ja strateegiad, sisse- ja väljalülitamine, ärevus ja ükskõiksus, nartsissism ja südametunnistus, süütunne ja häbi, must ja valge, purjus ja kaine. Kes sellest üldse aru saab? Milline illusioon on tänapäeval moes? Mis teeb meid õnnelikuks ja miks me ei ole õnnelikud täna, siin ja praegu, nagu me oleme? Võib-olla on meie ebaõnn meie tugevaim ja lihtsaim enesepettus?

Minu vastas istuv inimene ütleb, et ta ei tea, kuidas seal olevat parandada? Ja see on hämmastav, sest ka mina ei tea seda. Ma muutun vanakreeka filosoofi sarnaseks ja astun kõrvale "mida rohkem ma tean, seda vähem ma tean". Kas majakas keset pimedat metsa on võimalik? Kust tuli rahutuvi keset kirgi ja rahulolematut iha möllavat ookeani? Kes keda tegelikult tappis, kas hundi vanaema või hundi vanaema? Küsimuste esitamine on nii raske. Neile on nii mõttetu vastata. Sissevaate hetk on nii lühike. Välk kustutab pimeduse valguse ja tormab väljapoole teise juurde, ja ta…. Ta istub vaikides tugitoolis ja silitab käega patareid. Tähenduskillud hammustavad tema teemantnägu, jättes maha kauni kaotatud tähenduse ja aja särade mustri.

Lõppkokkuvõttes läheme lahku ja kahetseme ütlemata ja tegemata jätmist, järjekordset kasutamata võimalust ja veel ühte hetke oma elust koos. Kui lühike ta oli, kui naiivselt tõsine, kui harmooniliselt absurdne me temas olime.

Orkaan lammutab vana ja ehitab uue üles. Kust ta selle uue sai ja kuhu kadus kõik vana? Orkaan vaikib, lihtsalt kustutab valguse, pöörab märgi ümber ja sulgeb ukse.

Vaadake välja.