Paanikahood Kui Suhteprobleem

Sisukord:

Video: Paanikahood Kui Suhteprobleem

Video: Paanikahood Kui Suhteprobleem
Video: Страшные истории. Странные правила ТСЖ. Ночью он забрался в наш дом. Ужасы 2024, Mai
Paanikahood Kui Suhteprobleem
Paanikahood Kui Suhteprobleem
Anonim

Miks kannatavad rohkem inimesi paanikahood, üksindus, depressioon, ärevus ja hirm? Mulle tundub, et vastus sellele küsimusele peitub suhete valdkonnas, õigemini inimsuhete rikkumises teiste inimestega, kontakti rikkumises üldiselt välismaailmaga. Kui võtta ühiskond tervikuna, siis individualismi ja ühiskonnas eraldatuse kujunemise tulemusena.

Kuulumisvajadus (vanem ja oma pere, kallim, sõbrad, erialaring) on üks põhilistest, see omakorda rahuldab teisi, üks neist on vajadus turvalisuse, turvalisuse, stabiilsuse järele. Võime öelda, et tarvikud loovad inimese elule ja tegevusele turvalise aluse, annavad võimaluse areneda ja raskustega toime tulla. Kui seda vajadust ei rahuldata täielikult, tavaliselt suhete lagunemise või ebapiisavalt kujundatud võime tõttu luua piisavalt tugevaid suhteid, loob see eeldused paanikahoogude tekkeks. Pole juhus, et üksinduse, abituse ja hirmu tundmine tohutu ja näiliselt vaenuliku maailma ees on PA -s üks põhilisi.

Kuid ainuüksi eeldustest ei piisa PA väljatöötamiseks. Reeglina juhtub see suurte muutuste perioodidel elus, vajadusest või survest. Vajadus võib küpseda järk -järgult, näiteks iseseisvana vanematelt, kuid sellest hoolimata on see oluline ja kriisiline etapp inimese eluteel. Sunniviisilised muutused elus toimuvad näiteks perekondlike kriiside perioodidel, lahutuse, lähedaste kaotuse, teistesse linnadesse või riikidesse kolimise ajal. Nendest kriisihetkedest ülesaamiseks on loomulik, et vajate stabiilsust, toetustunnet, alust, oskust kindlalt jalgadel seista ja edasi rühkida. Kui see vundament on habras või kaob üldse, tardub inimene, ei suuda ennast liigutada ega päästa, kogedes oma abituse õudust. Analoogia põhjal võib seda võrrelda inimesega, kes on soos rabasse kukkunud, puudub vundament, pole millestki kinni haarata ning katsed midagi ette võtta sukelduvad rabasse veelgi.

Paanikahoog tekib tegelikult keha viisina päästa inimese psüühika psühhoosi. See on ka näitaja muutuste vajadusest elus, eriti suhete valdkonnas.

PA on häire, mis on sageli väga raske, sümptomid on väga individuaalsed, kuigi on sarnased. Mulle tundub, et PA avaldumise individuaalsus räägib ka rikkumiste individuaalsusest välismaailma ja iseendaga suhete kujundamise valdkonnas. Samuti tahaksin juhtida tähelepanu võimele tunda, mõista iseennast, oma tundeid, vajadusi, tunnetada oma keha. Reeglina on PA puhul see võime ebapiisavalt kujunenud, madal enesehinnang, sõltuvad suhted.

Teiste suhete sõlmimiseks omandab ta võime kohaneda, hirmutundega korralikult toime tulla, emotsionaalselt reageerida, omandab tegelikult suhtemudeli, mille abil suhtleb edasi teiste inimestega, kogu maailmaga tema ümber. Just perekonnas, vanematega suheldes pannakse alus eneseväärtusele, enesehinnangule, enesekindlusele, tulevase isikliku tervise ja edu alusele. Perekonda kuulumise tulemusena, kui laps saab head tuge ja tuge (nii emalt kui isalt), areneb tal kaasasündinud ja positiivne jõud, mis võimaldab tal raskustele vastu seista ja nendega toime tulla.

Samal ajal kogeb laps perekonnas, kus on pidevad konfliktid ja vanemate lahusolek, tohutu puudujääk suhtlemisel, armastusel, toel ja kuuluvusevajaduse mõistmisel. Vanemad võivad olla hõivatud raha teenimise, karjääri kasvamise, eneseteostuse, üksteisega suhete väljaselgitamise, lahutuse, teise partneri leidmise, alkoholi tarvitamisega, üks neist võib perest üldse lahkuda, kuid kokkuvõttes mõjutab see kõik last, tema terviklikkust inimesena võimalused suhetesse astuda, loominguliselt keskkonnaga kohaneda. Kui ta näeb ainult ühte ebatervislike suhete mudelit, siis ta aktsepteerib seda, sisestab selle oma teadvusesse ainsaks, kuigi see toob kannatusi, kuid sellest hoolimata, millise aja jooksul tagab ta turvalisuse ja stabiilsuse ning juhindub sellest hilisemas elus.

Kuid kuulumisvajadus, austuse, armastuse ja toetuse vajadus, samuti autonoomia ja eneseteostuse vajadus jäävad rahuldamata ning hakkavad varem või hiljem vastuollu vanematelt omandatud ellusuhtumisega. Kui neid vajadusi on võimatu realiseerida, hakkab see konflikt väljenduma sõltuvustena kui asendusainetes, depressioonides üksinduse kogemusest, paanikahoogudes kui üleskutse tervendada suhteid.

Interneti ja sotsiaalsete võrgustike kui suhtlusvahendi arendamine minu arvates olukorda ei süvendanud, vaid pigem võimaldas omada ja säilitada vähemalt mingisuguseid suhteid, olgugi et virtuaalseid, kuid turvalisi. Pigem on Internet selle probleemi teravamalt välja joonistanud ja andnud suhetele omamoodi surrogaadi. Sotsiaalsete võrgustike abil mõistetakse kuuluvuse vajadust, kui inimene on võrgus. Kuid internetist kaugemale minnes seisab ta taas silmitsi oma lahendamata konfliktiga, kus on võimatu oma vajadusi realiseerida, vaesunud tundeeluga, oma hirmude ja ärevusega.

Lapsed, kellel ei olnud perekonnas piisavat tuge ja tuge, õpivad tulevikus iseseisvalt suhteid sõlmima, lootma ainult iseendale, tunnevad vähe usaldust ümbritsevate inimeste ja kogu maailma vastu, ei oota temalt midagi head. Nad võivad näidata enesekindlust ja vastupidavust, kuid neil on nõrk alus, kuna nad ei saanud korraga piisavalt tuge, eitavad nad oma nõrkusi. Kui tekib stressirohke olukord (tööl või perekonnas), võib see usaldus puruneda või isegi kokku kukkuda seal, kus pole piisavalt tuge.

Millist lahendust saab pakkuda? Milline on tee paanikahoogude paranemiseks?

Selline väljapääs võib olla puuduvate tervete suhete kogemuste täiendamine, oluliste inimeste toetuse ja toetuse saamise kogemus, eriti terapeutilistes suhetes, et luua isiksuse terviklikkus, tõeline kontaktivõime, taastada tervislik ühtekuuluvustunne esialgu koos terapeudiga. ning tulevikus ja keskkonnaga, õppige oma nõrkusi usaldama ja looge tugevamal alusel uus enesekindlus.

Soovitan: